Missioon

Eesmärk on aidata Siimul taastuda 9 augustil 2009 a. juhtunud õnnetusest. MTÜ ja kodulehe peamine funktsioon on raha kogumine Siimu ravikulude katteks, kuid oluliseks peame  ka informatsiooni edastamist Siimu edusammudest ja tegemistest.


Designed by:
SiteGround web hosting Joomla Templates
Siimu taastumine


  • mõtted tegevused 2011 sügisel
    Vaatasin, et kirjutasin midagi enamvähem asjalikku märtsi kuus. Pean tõdema ikka ja jälle, et ma pole harjunud kirjutama. Hoiatan ette et kui keegi peale minu seda tahab lugeda, siis kirjutasin ka põgusalt oma mõtteid siia ja need ei pruugi tunduda just eriti loogilised :). Keda ei huvita, siis ärgu hakaku oma aega raiskma - loe parem mõnda huitavat raamatut.

      Sõitsin siin olnud talve viimastel kuudel, kui lumi veel maas oli, sõbra autoga. See oli kohandatud muidugi. Mitte päris minu eritingimuste kohaselt, kuid käsijuhtimine (gaas, pidur) oli täiesti olemas. Kihutasin parklas lausa ca 10 km/h. Auto juhtimine, roolimine tuli nii enamvähem välja - päris teistega kokku veel ei laseks :) - kuid sain aru, et täiesti tehtav... pean leidma võimaluse veidi harjutada. Muidu plaanin ma aga autoga liiklema hakata järgmine aasta kevad-suvi. Peamine, mis mulle selle juures oluline on, et ma saan üksi kõigega hakkama - lihtne ju, ma ei ole väga nõudlik ;). Mingit probleemi tegelikult ei olegi, pean lihtsalt raha juurde saama.
       Treeningu ja võimlemise kohalt on mul ka rutiin üpris paigas. See on harjumus. Kui keegi ütleb, et ma olen tubli, et trenni teen ja igapäevaselt liigutan, olen ma muidugi tänulik ja ego saabki veidi meelitatud :). Kuid tõde on see, et kui keegi teaks mis mu peas toimub, olen ma ikka täielik "laiskvorts". Muidugi eks igaüks ise ongi iseenda kõige suurem kriitik, kupeldaja ja motiveerija. Paratamatult avastan ikka ja jälle päeva lõpus, et pole jõudnud kõiki harjutusi teha, mida tahtsin. Olen lihtsalt kindel, et suudan rohkemat. Ja eks ole ju päris keeruline on rahul olla praegusega kui tead, et oled suuteline enamaks. Tõtt öelda olen uut energiat, indu ja motivatsiooni saanud paarilt inimeselt keda suve alguses kohtasin. Nad (peasüüdlane noormees nimega Meelis) on võibolla andnud just selle olulise teeotsa: kuidas ise end motiveerida, programeerida, mõjutada. Absoluutselt motiveerivad mind jäädavalt pere ja sõbrad, kuid see kõige olulisem isik, kes mind kõige rohkem mõjutab (vihje: mina :) ), on saanud nö. uue hingamise. Kui konkreetselt treeningust rääkida, siis teen endiselt ca 3-4 h päevas erinevaid füüsilisi harjutusi - tunnen suudaksin teha sama ajaga efektiivsemalt ja rohkem... pean vist otsima kellegi, kes kõrvalt jälgiks ja juhendaks (aitaks kava paika panna).
       Vahepeal käisin ka tennist mängimas. See oli 10 nädalane kursus, 1 kord nädalas. Kuna mul võrmedes veel jõudu ei ole ja reketit haarata ei saanud, siis sidusime selle elastiksidemega käe külge ja leiutasime mingi kinda moodi katte sinna peale, et tooli lükata. See oli päris vahva ja omamoodi kogemus. Tõesti, kui tahta, siis leiab viisi igasuguseid asju teha. See oli väga hea trenn kätele, ülakehale ja keretüvele. Keretüvele just selle pärast, et pead kogu aeg liikumises olema hoidma end kurvides toolis ja upitama palli. Seltskond oli samuti lahe ning osad tublimad hakkasid ka edasi trennides käima. Nagu aru saan, siis nemad ongi Eesti esimesed ratastoolitennisistid... jõudu ja edu neile pioneeridele.
       Taastusravil Haapsalus ja kõnnirobotil käies ning kodus tehes olen avastanud erinevaid uusi tundeid/tunnetusi keretüve lihaste juures. See on huvitav, sest tunnen siit ja sealt kuidas mõni lihas liigub ja/või töötab, kuid alati ei väljendu see liigutustes või mõõdetavas jõus. Samas ma ise tunnen et ma saan ja jõuan rohkem liigutada. Krete (mu füsio Haapsalus ja muidu lahe inimene) ütles selle peal hästi, et ega keegi teine ja  testid ei saagi mulle öelda mida tunnen ja kas see on õige või vale. Kui jällegi midagi tunnetama olen hakanud siis sinna lihtsalt tuld juurde anda. Keretüve kontroll on kindlasti siin vahepeal paremaks läinud ja läheb aina edasi. Tunnete mäng ma ütlen :)
       Siin vahepeal olen hakanud tegelema ettevõtluse poolega ja saanud sellega seoses mõnede väga huvitavate inimestega tuttavaks (nagu mainisin eelnevnalt). On kift näha, kuidas võib olla osadel inimestel nii positiivne ja edasiviiv ellu suhtumine olla. See on umbes nii, et igaüks on omaette isiksus omade kiiksude ja eripäradega kuid kõigil on tugev tahe midagi ära teha, korda saata ning keskendutakse positiivsetele asjadele. Mõni õhtu koos istudes ja "maaila asjlu" arutades näen ma ikka kui naiivne ma vahel olla võin ning mida osad väga edukad inimesed teevad teist moodi. Lihtsad igapäevade asjad - harjumused. Selliseid inimesi on hea tunda ja heas mõttes ära kasutada - eha hakkab mulle ka midagi külge :).
       Olen jälginud ja teadlikult ennast mõjutama hakanud, kuna paratamatult oleme ju kogu aeg väliskeskkonnast mõjutatud. Lihtne näiten kasvõi see mida telerist vaatan. Olen siiani väga tänuik Maarjale ja Raimole, kellelt sain mõned väga head motivatsiooni muusikapalad ja päris häid nõuandeid. Sellised väikesed asjad, millest paljud sõbrad tõenäoliselt ise isegi teadlikult isegi teadlikud ei ole... saan vaikselt targemaks ja kasutan neid positiivseid asju teadlikult enda mõjutaiseks (kasulik on teada muidugi mis suunas :) ) - aitäh kõigile. Muidugi ei tähenda see seda, et ma negatiivsetest asjadest teadlik ei ole.
       Ahh... igasugust juttu olen siin nüüd ajama hakanud. Seoses igasugu ringi liikumise ja iseseisvuse edenemisega tekivad ka aina uued soovid ja võimalused - "süües kasvab isu" :). Peamine on muidugi auto, millega saaks ise ringi liikuda ja ajada taastusravi, kooli ja töö asju. Tegutsen hooga edasi ja eks mul tuleb meelde aegajalt kirjutada ka.


  • uuesti kirjutama - 06.09.2011
    Alustsin siin siis taas jälle ühe sissekande tgemist. Kuna praegu on kell juba 00.04 ja pean hommikul 7-st ärkama siis teen kiiresti ja luban (peamiselt vist ikka iseendale :)), et jätkan seda homme kui olen teraapiast tagasi ning suudan leida tunnikese.
    Olen vahepeal muutunud tublimaks ja isesesvamaks. Proovisin siin ernevaid huvitavaid asju ja sporti. Vahel kui ema - kes ikka muretseb, kuidas ma üksi hakkama saan - mitemeks päevnaks ära on läinud. Olen ma saanud harjutada ja nautida täiesti üksi elamist ja toimetamist... tema rahustuseks muidugi ütlesin, et Märt või isa käib mul päeval ikka läbi abistamas - ma valetasin :), lihtsalt, et ta ei muretseks.
    Ok nüüd puhkama


  • mis ma vahepeal teinud olen - 1.03.2011
    Hmm... eks ma tuletan jällegi meelde kuidas see kirjutamine käib. Eelmisest blogist on pea kvartal juba möödas - vaat kus aeg lendab. Tegevust ja edasiminekut on vahepeal isegi olnud, millest oleks saanud kirjutada, kuid näedsa, ei tulnud seda hoogu peale. Aga eks ma unustasin ka ära miks selle blogi kirjutamise üldse ette võtsin. Püüangi siis nüüd need viimased kolme kuu eredamad ja olulisemad sündmused kirja panna.
    Jõuluaeg oli lumine. Käisin Pärnus, kuid lume tõttu igale poole sisse ei pääsnud. Hea oli üle pika aja jälle enamus sugulasi näha ja mulle tutvustati ka värskeimaid liikmeid - päris meeliülendav elamus:

    Aga ennem pühi käisin ka kõnnirobotil. Seal olen paremini tunnetama hakanud lihaste liikumist puusade piirkonnas ja reites. Suudan ka selga sirgemana hoida ja kere rotatsiooni lihastega kaasa liigutada. Ei tea kas see on mainimist väärt aga niude-nimme lihase (või pigem selle liigutuse kui põlve tõstad) tugevuseks mõõtis masin 1,6 Nm, mis on väga vähe aga võtab jala võnkuma küll - näedsa mainisingi ära :). Kuid huvitav tunne, mida olen robotil käies tundma hakanud, on raskus, mis laskub jalale sellega astudes. Vahel ongi olnud, kui robot väga alla lasta, selline tunne nagu kaaluksin mitusada kilo.
    Jaanuari alguses käisin basseinis ujumas või midagi selle sarnast (video sellest on siin:ujumisvideo). Olin ennemgi mõned korrad väikeses basseinis käinud, kuid seal ei saa kätega niipalju vehkida, mida mina antud hetkel nimetan ujumiseks :). Alguses esimesed korrad vees olla oli suht ebakindel ja mulle pandi igasugused svammid külge ja olin basseini servas, et vee alla ei vajuks:
    Sedasi on muidugi hea igasugu harjutusi teha, kuid tasapisi võtsime seda "lisavarustust" vähemaks. Võttis harjumist kuid tasapisi sain tasakaalu kätte ja meenuma hakkas ka veetunnetus. Kolmandal teraapia seansil läksingi suuremasse basseini, et ujumisliigutusi paremini proovida. Vot see oli mõnus tunne! Igasugune vees harjutuste tegemine ja olemine on muidugi väga mõnus ja effektiivne. Kuid need esimesed liblika liigutused ja tunne, et liigun isegi edasi ja saan hingata - see tegi palju rõõmu :). Huvitaval kombel on mul lihtsam ujuda liblikat kui krooli. Muidugi tulevad teised alad ka enamvähem välja kuid jään oma põhialale (liblikas) ikka truuks. Mäletan, et kunagi trennis tuletas treener pidevalt meelde jalgade tööd... nagu näha mul see ikka veidi nõrk :).
    Jaanuaris olin ma ka 3 nädalat Haapsalus. See oli tõnäoliselt üks effektiivsemaid ja eesmärgipärasemaid kordi üldse võrreldes teiste perioodidega, mis seal käinud olen. Mitte, et eelnevatel kordadel tegevustel sihti pole olnud, kuid seekord oli tsükli alguses ja lõpus meeskonnatöö, kus osalesid kõik erinevad terapeudid ja ka mina ning arutasime läbi konkreetselt eesärgid ja selleks vaja minevad tegevused selle 3 nädala jooksul. Kui õigesti mäletan oli see tööle/kooli saamise projekt. Selle tulemusena saan ise dušši all käia (saan ise duššitooli), vetsu potile, siirduda kõrgematele tasapindadele ja harjutasin kätt ka kirjutamisel. Psühholoogiga panime paika ka koolis (saamise) käimise kava. Üleüldse tundsin et muutusin tugevamaks. Suureks abiks on olnud ka teiste toolikatte näpunäited. Pärast mõningat harjutamist saan nüüd kodus diivanilt ise tooli ja sõber Viljar leiutas ka nipi kuidas saan põrandalt diivanile. Aaa... ja nüüd eelmise nädala seisuga saan ka seisutrenažöörile ise - see oli üks keerulimsemaid kohti kodus.
    Tööalaselt olen siin püüdnud ära lõpetada ühte tõlketööd, kuid see on nagu põhjatu auk (ca 90 MB exceli faile) ja hiljaaegu avastasin et osad mahukad failid, mis arvasin valmis olevat on täiesti tegemata. Eks järgmine kord olen targem ja püüan viivsakalt keelduda :). Koolis olen veel akadeemilisel, kuid proovin siiski mõningad ained ära teha ja taas ree peale saada.
    Muidugi on olnud siin vahepeal ka igasugu üritusi ja olulisi sõprade sünnipäevasid. Ainult paar nädalavahetust on sellised vaiksemad olnud. Sõbrad on ikka ühed ägedad tegelased.
    Põhimõtteliselt igapäevastes toimetustes abi mul enam niipalju vaja ei ole, nii et võib öelda, et edasiminekut on olnud.
    Kõike ma siin nüüd tõenäoliselt kirja ei suutnud panna, kuid väike ununemine ja salapära ei tee ju paha. Siis ongi järgmine kord ehk rohkem kirjutada ning avastada.
    Tsaupakaaaa!


  • Talveks koju - 07.12.2010
    Olen nüüd juba mõned nädalad kodus olnud. Novembri alguse paiku saadeti mind HNRK-st nädal varem koju kui oleks pidanud, kuna ma sain jällegi selle paha bakteri, mis mul eelminegi aasta samal ajal oli - MRSA tagasitulek :). Põgusalt on sellest sellest räägitud siin. Üks noormees oli sellega olnud karaniinis ja kuigi nõudeid järgiti päris hoolsalt, olin ma ikkagi selle kusagilt külge saanud. Ausalt öeldes, kui rutiinkontrolli käigus poleks seda avastatud ja paberil näinud, et see bakter mul on, ei oleks ma osanud midagi kahtlustadagi. Mul ei tekkinud palavikku, uimasust ega midagi. Aga kuna ma olin bakteri kandja ja teistele ohtlik, siis ei tohtinud enam ma palatist väljuda ning minu juures käidi kitlitega (nagu karantiinis ikka) :) ja juba samal õhtul läksin ma koju. Narr on muidugi see, et need tesid võeti nädal varem ja sisuliselt nädal aega käisin sellega täiesti vabalt mööda keskust ringi. Kodus aga tegin ma täiesti vabalt trenni edasi nagu midagi polekski olnud - pidin ainult mõne nädalase antibiootikumi kuuri tegema. Kõige rohkem kahju oli aga sellest, et ei tohtinud sõprade sünnipäevadele ja Southwestern'i panketile minna.
    Kodus trenni teha on väga mõnus. Peamiselt vist just vabama ajagraafiku ja hubasema keskkonna poolest. Ei ole sedasi, et pean kõikide harjutustega ennem viite valmis saama. Pigem alustangi oma võimlemisega päeva keskel. Ärkan küll ikka 7st või 9st üles (olenevalt kas hommikul on kõnnirobot või ei) , kuid esiteks tegelen vähemalt tunnikese mõtteliste harjutustega (visualiseerimine jms), hommikused protseduurid ja siis mõni tund kirjatööd. Nii saangi hakkida päeva vaimse ja füüsilise tegevuse vahel ning olla palju efektiivsem ja tegusam kui muidu. See tähendab, et olen ka saanud jälle normaalse töö ja trenni rütmi (rutiini) tagasi, mis mul kahjuks mingi aeg täiesti ära kadusid. Ühes õpetuses on öeldud, et vaim peab olema nagu pilli keel: kui pingutad seda liiga palju, siis see murdub ja kui see on liiga lõtv, siis sealt ei tule heli. Nii ma usun on kõigi tegevustega ja ikka ja jälle kippusin ma üle pingutama ning siis jälle muutusin liiga lõdvaks.
    Üks hästi vahva harjutus, mida ma teen hommikuti on visualiseerimine ja mõttega jalgade ning keha liigutamine. See on lahe sest kuigi mul jalad reaalselt ei liigu tunnen ma kuidas ma neid "liigutan" :). Kujutan ette, et olen oma kunagistel jooksuradadel või sammun trepist üles vms ning näen kuidas ma seal kõnnin ja samal ajal mõtlen jalgadele, tunnetan neid ning püüan neid mõttega liigutada (käimist imiteerida). Seda olen ma tegelikult vahelduva eduga juba pikka aega püüdnud teha ning olen isegi paremini seda tunnetust kätte saanud. Esialgu oli see ikka päris keeruline, kuna visualiseerida (ette kujutada) korraga erinevate lihaste tööd jalgade ning kere liikumist ja pilti kus see kõik toimub nõuab korraliku keskendumist ja harjutamist. Ma ei ütle, et olen selle täielikult omastanud, kuid tunne on päris hea - nagu päriselt käiks või liigutaks jalgu. Huvitaval kombel tekitab see mul ka rohkem spastikat ja üldse olen veidi kangem pärast seda ning surisen päris pikalt. Aga õnneks venitamise ja liigutamisega saab spastikast ja kangusest lahti :). Põrandal madistan ma aga ikka nende samade harjutustega mida olen maininud eelnevates blogides, kuid vist ehk olen tublimaks saanud nende tegemisel.
    Nii, nüüd said vist mõtted otsa. Aaaa... muuseas bakterist sain ma juba mõne nädalaga lahti - nagu polekski midagi olnud. Igatahes nüüd väike näks ja põrandale võimlema.
    Mõnusat lumist talve kõigile ;)


  • ikka veel siin - 7.11.2010
    See on vist kõige pikem kirjutamise paus, mis mul olnud. Alati tundub nagu oleks midagi muud teha ja või pole energiat ega aega kirjutada või ei tule seda kirjurtamisvaimu peale jne: nö väljamõeldud vabandused... või siis mõtlen, et homme kirjutan meeletu teksti valmis. Nii on päevad veninud nädalateks ja nädalad kuudeks. Mul on tõelised süümepiinad sõprade ja tuttavate ees, kes tahavad teada kuidas mul läheb ja eks ma olen saanud ka parajalt "sõbralikke meeldetuletusi" :). Niisiis ärkasin täna üles ja võtsin end taas kätte.
    Eelmises blogis kirjutasin igast harjutustest, mida olen avastanud ja mis tundub aitavat kõige rohkem. Praegugi keskendun neile harjutustele kõige rohkem. Need on veidi muutunud lihtsamaks ja rutiinsemaks. Eelmise HNRK (Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus) tsükli lõpus tuli mul isegi täiesti iseseisvalt palli peal istumine välja. Toetasin muidugi kätega pallile, et tasakaalu hoida, kuid sellegi poolest arvan, et olin tubli :). Anna-Liisa (terapeut kellega seda harjutust tegime) kommenteeris ka, ei tea kuidas ma seda teen aga näedsa, teen :). Ega see lihtne ei olnud ja korrata on seda olnud keeruline. Kõige nende käpuli, põlvitamise ja pallil istumise harjutustega tuleb pidevalt ja regulaarselt tegeleda, muidu läheb tasakaal kehvemaks (tundsin seda omal nahal juba paari nädalaga). Tegeleda tuleb sõrme otsast varba otsani kõigi lihastega, seega paratamatult vahel ununevad osad harjutused ära.
    Kes on mu kirjutisi lugenud on ka võib olla aru saanud, et mulle meeldib liigutada ja trenni teha. Saan juba ka enda jalgade ja keretüve venitamisega iseseisvalt hakkama (on vaid mõni venitus mida ise on keeruline teha). Seega kodus võin põrandal tunde venitamise ja võimlemisega veeta. Nüüd, kus mul on ka seisutrenažöör, saan ma väga palju ise kodus ära teha. See seismise ja liigutamise aparaat on tänuväärt asi... võin seal paar tundi mööda saata, nii et paarkümmend minutit seisan püsti ja liigutan, siis puhkan istudes mõnda aega ja tõusen jälle püsti. Peab mainima, et selline variant on ka üpris oluliseks muutund mitmel põhjusel: esiteks ei saa ma enam nii tihedalt Haapsalus käia, sest haigekassa päevad saavad kohe läbi ja fondi rahadest ka ei rahasta siin olemist ära (1000 kuni 1250 EEK/päev); teiseks väsib vaim siinsest palatielust ära. Olen tähele pannud, et vaimu väsimus pärsib ka füüsilist jõudlust... rohkem enesest mõistetavamat tähelepanekut polegi vist olemas :). Olen küll vist veidi pirtsakas aga koduses keskkonnas ikka vabam ja mõnusam olla ning teha asju. Igaüks kes on ca aasta aega haiglates ja muudes raviasutustes olnud mõistab mind :).
    Väike edasiminek, mis see nädal toimus on autosse siirdumine. Kuna paar nädalat tagasi, kui Märt mind Haapsalusse tõi ütles ta, et kuu aja pärast ta enam mul jalgu autosse tõsta ei aita. Eks ta veidi noris mind kuid... Selle peale harjutasin siin HNRK-s mõned korrad autosse minemist ning nüüd reedel läksin Tuuliki Volkswagenisse täiesti ise. See oli küll nibin-nabin ja autod on erinevnad, nii et pean nüüd seda koduste autodega harjutama, kuid jalgade autosse tõstmise mure on küll minevik... aga ikkagi, sain päris ise autosse :). Siinkohal on huvitav mainida, et osadele hooldajatele on olnud üllatuseks, et mind ei pea aitama enam voodisse minna ja lahti riietuda... Eelmine laupäev jõudsin ca 1 öösel palatisse ega hakanud kedagi segama ning hommikul vaatas vahva Sirje suurte silmadega otsa ja ütles, et ootas mind ja ma ei tulnudki abi paluma :). Kere on mul ikka veel päris pehme kuid väikesed edusammud on olnud.
    Nii... kell on juba peaaegu 23.00 ja pean magama minema. On mõningad teemad mis jäävad järgmiseks korraks ja usun ning loodan siiralt, et see toimub varsti. Lõppu ka paar perepilti eeskujulikest võimeldatavatest ja võimeldajast :)



    Nüüd aga vaim virgaks ja terapeute tüütama :).


  • 15.09.2010 - treening jätkub
    Taastusravis on harjutused minu jaoks huvitavamaks muutunud. Peamised harjutused mida teen on ikka keretüvele ja tasakaalu arendamiseks. Aga uuem ja huvitav on just füsio-palli peal istumine ja põlvitamine. Mäletan, et paar/kolm kuud tagasi tegin sarkastiliselt nalja, et lähen ma jah ümmarguse palli peale istuma, kuid võta näpust - läksingi. Hoian muidugi tasakaalu jaoks kusagilt kinni. Tegelikult tegin ma pallil istumise harjutusi esimest korda juba paar kuud tagasi rööbaspuude vahel, kuid siis alles avastasin seda enda jaoks. Paraku oli aga ainult üks inimene kellega sain seda harjutust teha - Ott - kuna tema jõudis mind üksi üles tõsta. See tähendas aga seda, et sain antud harjutust suht harva teha.
    Õnneks hakkasin mingi aeg Krete ees põlvitama :) - harjutus kus olen põlvili maas, füsiorull (piklik pall) sääre ja tagumiku vahel (istun füsiorulli peal) ning toetan käed ees olevale võimlemislauale. Sarnast harjutust sain ka kodus teha ja nüüd need kaks harjutust kombineerituna aitavad mul üha enam keretüve tasakaalu ja lihaseid tunnetada. Eelmise nädala reedel istusin pallil varbseina ääres toetades käed tasakaalu hoidmiseks varbseinale - vot see oli harjutus mida ei oleks jõudnud kuu või paar tagasi teha. Tegin seda harjutust ca 45 min ja Krete ei pidanu lõpuks enam isegi palli või mind turvama. Seal tasakaalu hoidmine on keerulisem kui rööbaspuude vahel ja pärast seda ei jõudnud ma mitte midagi teha - ainult tooli aeglaselt voodini veeretada, et puhkama saaks. Ei mäletagi millal ma viimati üleni nii väsinud olin. Järgmine päev olid isegi paljud lihased valusad... üli lahe harjutus :) .
    Aaaa... lisaks neile harjutustele käin igapäevaselt ka tasakaalu lauaga seismas, kus saamoodi treenin kerelihaseid ja tasakaalu. Ning muud käpuli ja kõhuli funktsionaalsed harjutused, mida Anna-Liisa näitas. Kõik need harjutused on tegelikult piisavalt väsitavad, et õige puhkamine ja mõõdukus on päris olulised.
    Üks hea uudis on ka veel. Sain kätte seisulaud-trenažööri EasyStand Glider (video selle kohta siin: video). Tänu väga heale, aktiivsele ja abivalmis füsiole Adeli OÜ-st, kes aitas mul läbi närida bürokraatiast ja vormistada paberid, sain ma riigilt toetuse selle trenažööri ostmiseks. Nii kallist aparaati ise poleks osta jõudnud (täis hind 75 000 EEK). Pole seda veel jõudnud proovida, kuna olen Haapsalus, kuid ehk saan selle siia tuua ja treeningkavasse lisada.
    Vabal ajal chillin sõpradega ja õhtuti loen, kirjutan, teen tööd ja vaatan ehk ka mõne filmi. Käisin ka Sting-Symphonicity kontserdil ja võib öelda, et see oli igat senti väärt - seda kontserdi minu silmis keegi teine artist väga naljalt üle ei löö.
    Niisiis... treeningutel läheb hästi, õhtul harin ja lõbustan end raamatute ja muu sellisega ning nädalavahetusel ajan möla sõpradega :) .
    Let's Get Excited!!!


  • 9 AUGUST - 1 aasta
    Täna on mul nö teine sünnipäev - sain 1 aastaseks. Ja mis ma siis täna tegin(teen): Hommikul ca 7.30 äratus. Klapid pähe muusika tööle ja hommikused harjutused (sõrmed ja mõttetöö). 8st voodist välja ja pessu, siis sööma ja osokeriit ning trenni. Seejärel tuli lõuna, massaaž, puhkus, elekter ja veel veidi trenni ning õhtusöök. Ja nüüd kirjutan blogi. Hiljem tahaks veel lugeda ja töö asju teha. Täna on täiesti tavaline esmaspäev. Võibolla kergelt negatiivse alatooniga, kuid see oleneb kust poolt mätast vaadata - see võib olla nii kurb, rõõmustav, mõtlema panev... kuid minu jaoks pigem sügavama tähendusega, elu suunav hetk, mille üle pean selgusele jõudma.
    Viimati kirjutasin vist ca kuu tagasi. Võib öelda, et vahepeal on väga mõnusalt saanud aega veeta. Juuli alguses läksin Haapsaust Tallinna kõnnirobotile. 2 nädalat, millal seal käisin olid üpris mõnusad ja sai veidi rahulikumalt võtta. Peamiselt käisin trenni ja kodu vahet, kuid erinevus eelmistest kordadest oli see, et nüüd sain pärast kõnnirobotit ka tasakaalu laual treenida ning pärast neid kahte olin ma ikka parajalt küpse. Seega puhkasin kodus ja tegelesin mõnda aega muude asjadega ning õhtul tegin veel mõningaid harjutusi. Nagu mu kallis terapeud korrigeerib mind aegajalt, et ma ei tee trenni vaid terapeudilisi harjutusi :).
    3nda nädala poole peal sõitsime Märdiga lõuna Eestisse sugulastele külla ja niisama mõnusalt aega veetma. Väga mõnus ja meeli ülendav oli jälle seal olla ning kõiki näha. Seal see keskkond on juba nii mõnus rääkimata inimestest. Kuna juba väikeste poistena veetsime Märdiga seal enamuse oma suvedest ja talve vaheaegadest, siis sellel kohal ka väga oluline sentimenalne väärtus. Me lihtsalt nautisime ilma, kohta ja rääkisime juttu - ideaalne.
    Tagasi tulles käisime ka Pärnust vanaema ja vanaisa läbi. Vanaisale püüdsime üllatust teha, kuid muidugi just sellel ajal pidi ta metsas marju korjamas olema - ja mobiiliga teda oli muidugi sama võimalik kätte saada kui ausat poliitikut leida :). Vähemalt vanaema nägime ära.
    Pühapäeval (25 jul.) pidime rahuliku grillimise Taavi ja Kadri juures tegema. Ei midagi erilist lihtsalt mõned sõbrad, kellel nädalavahetusel pidutsemisest eluvaim veel sees, tuleks kohale ja teeks sellise sünnipäeva eelse istumise. Kuid vahel tundus asi kahtlane: kui küsisin Märdi käest lihade, jookide, plastnõude vm sellise kohta ütles ta, et kõik on juba olemas ka korraldatud ("ok... ehk on ta usina Kadri või Taavi kuritarvitanud, kuid veidi kahtlane" oli mu mõte); keegi ei küsinud kuidas nende juurde saada ja kuidagi üleldine vaikus - kas üldse toimub midagi ja kas keegi tuleb ka. Siis 25nda hommikul tegi ema köögis midagi süüa grillimiseks. Ja kui tundsin kala lõhna (kui ema mässas kartulitega) ning küsisn mida ta valmistab ütles ta: "Tohib ma ei vasta sellele küsimusele", oli vastuseks. Kohe järeldasin üllatust ja kuulsat lõhesuppi. Muidugi püüdis ta ka varjata, et üldse mingit kala on. Kuid, et mitte üllatust rikkuda, ei pärinud ma edasi. Kui grillimine algas kell 3 siis oli Märt kahtlaselt õigel ajal kodus ja oli nii oluline, et õigeks ajaks kohale jõuda - kas see on siis Märt :). Kui ta kesklinnas sadama poole keeras küsisin juba võidurõõmuliku teadmisega: "Kas Kadri ja Taavi on elukohta vahetanud?".
    Ja üllatuseks oli:
    Vot see oli vahva üllatus. Laev oli sõpru täis. Pits rummi, ülihea lõhesupp, mõnus ilm ja muidugi väga lahedad sõbrad. Hiljem vend ütles, et oleks tahtnud veel rohkem inimesi kutsuda kuid ei mahtunud.
    Järgmine päev olin juba Haapsalus ja füsiod/sõbrad olid juba planeerinud, et teeme mõnusa istumise ja tähistamise - nad on lihtsalt nii laheda ja vahvad. Ma pidin ainult kiiresti mõtlema keda kutsuda.
    Muidugi pandi tordile vastav number ja sünnipäevaks lauldi "ta elagu" nagu vanamehele ikka kombeks :).
    Järgine nädalavahetus läksime aga "rongiga" Jaan Tätte kontserdile, kui tundib nagu rongijuht on magama jäänud :) :

    Muidu trenniga läheb hästi. Tunnen, et jõudu tuleb üha rohkem juurde ja muutun osavamaks. Jõuaksin rohkemgi teha kui paremini magada saaksin ja puhkaks normaalselt välja. Magan parimal juhul 6h kergelt heitliku und... tegelen sellega
    OK... kell juba palju ja pean lõpetama
    Tegutseme täie tambiga edasi ja KEEP SMILING!



  • Haapsalus käidud
    5 nädalat on möödas ja nagu naksti Haapsalus ongi käidud. Sellest tihedamini kirjutamsest ei tulnud vist midagi välja. Tundub nagu oleks alati nii palju teha. Kuigi olen püüdnud mitmeid kordi kirjutama hakata, ei ole sellest midagi välja tulnud. Siin on näide mida püüdsin mitu nädalat tagasi kirjutada: "On teisipäeva õhtu Haapsalus ja käimas on selle treeningtsükli teine nädal. Seekord tegin endale veitsa teise treeningkava. Ärkan hommikul ca kell 7 üles ja esiteks uimerdan veidi :). Seejärel riietumine ja hommiku hügieen... nagu ikka. Siis teen gigeriga (trenazöör, kus väntad käte ja jalgadega koos) trenni, mis on minu jaok hommikujooksu eest - see treib käsi, jalgu ja kere rotatsiooni lihaseid päris hästi."... muidugi pidin hommikust kava muutma, kuna tihti oli seal muid protseduure ja oli vaja jalgu venitada ennem väntamist. Olen veidi jällegi tugevamaks muutunud ja saan uusi harjutusi teha. Näiteks kõhuli olles käpuli tulemine (iseseisvalt) ja meeldib mulle veel rööbaspuude vahel palli peal istuda ja kerele trenni teha. Tasapisi aga ikka läheb tuevamaks.
    Ilusate ilmadega on haapsalus täitsa ok olla. Saab vabalt õhtuti väljas käia ilma et külm hakkaks.
    jaanipäev - ma ju külmavares. Sel ajal kui osad kaeblevad liiga kuuma ilma üle, naudin mina seda täiega... 25 kuni 30 kraadi on ju täiesti mõnus soe :). Muidugi olen tähele pannud, et inimesele ei meeldi see tööd tehes - puhkuse ajal on jumlast ok :).
    Jaanipäeval olin ka Haapsalus. See oli väga hea otsus sinna jääda. Ratsionaalsest küljest vaadatuna oli mul ainult kaks nädalat treeningtsükli lõpuni ja polnud mõtet teha pikka ebatervislikku pausi. Ja õnneks sain ma veeta õhtu väga vahvate inimeste seltsis keskusest. Olime ülisõbraliku ja toreda inimese, Marje juures. Tal on wiigi ääres nagu muinasjutu maja.
    Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna:




    Oli väga lõbus ja kõvasti sai naerda. Tuldi ka vahvale mõttele et ma võiks moodustada ühemehe bändi nimega Mõistuse Hääl.

    Mul oli arvuti mõnda aega katki ja blogi üles pannemine jällegi viibis ning kaotasin jaanipäeva pildid... täiendan seda blogi kui pildid saan



  • No nii.... pole ammu kirjutanud või mis! Vabandan kõigi ees, kes on soovinud minu tegemistest kuulda. Püüan siis nüüd kõik ilusti ära rääkida.
    Viimati Haapsalus olles oli kõik üpris ok. Tegin niipalju trenni kui jaksasin ja nii et üle ei pingutaks. Harjutasin toolilt võimlemislauale siirdumist ning peaks mainimma, et enamvähem tuli isegi välja. Voodisse ma siiski ise veel ei saanud kuna see oli liiga pehme ja ei jõudnud oma tagumikku piisavalt kergitada. Aga nagu öeldakse "harjutamine teeb meistriks". Eks seal on omad nõksud ja tehnikad, mida jälgima peab... ja nii ma siis harjutasin (harjutan). Muidugi ikka ja jälle kerele trenni, et saaks oma tüve hoidma ning kätele, jalgadele, sõrmedele jne. Ja tundub, et samm sammult ikka midagi toimub, kuna saan matil või võimlemislaual olles istuli - ainult käte abiga, kuid seegi asi. Haapsalus taastusravikeskuses on osad väiksemad ja keskmised kaldteed, millest sain iseseisvalt tooliga üles vurada (näitab, et käed, ülakeha ja kõht/selg on tugevamad). Ja muidu üldine tunne on kindlam. Hea on trenni teha, kui on kaaslasi, kes samamoodi on tugevalt trenni lainel. Siis saab teineteist tagant utsitada ja kui mitte alati sõnadega siis oma olemusega... justkui võitluskaaslased. Õnneks selliseid tüüpe leidub ja üks peamine "laamendaja" on Itmar, kes treenib ikka nii maksimaalselt kui võimalik.
    Aprilli lõpus kui ilmad läksid soojemaks püüdsin käia ikka ka õues värsket õhku hingamas. Pärast treening päeva otsisime ikka omale tegevust (sellest ka pokkeri õhtud). Minu üks peamisteks tegevusteks (peale trenni) on saanud uuesti töö tegemine ja nö oma asja ajamine. See aita väga hästi pea selgemana hoida ja ma ei võõrdu muust maailmast ära - ehk toob ka raha mingi aeg sisse :). Siinkohal on väga vastutulelik olnud ka mu endine tööandja Vallin Baltic. Muidugi tahan mingi aeg ka lihtsalt puhata ja olla ning telekat vaadata.
    Viimati ennem Haapsalust ära tulekut tegime õhtul ka füsiodega mõnusa istumise ja äraolemise Marje juures. Tema ka üks spetsialist kesusest ning tal on seal lähedal viigi ääres suur maja, kus saab väga hästi tooliga ringi sõita. Oma toolidega tulime kohale küll ainult mina ja Viljar (lahe tüüp, kellel juhtus kahjuks tööõnnetus), kuid teisi füsiosid ja praktikante oli palju. Krete läks järgmisest nädalast puhhkusel, Anna-Liisal lõppes samal ajal pratika (tuleb aga suvel sinna tööle) ning mina, Itmar ja Viljar läksime ka mõneks ajaks Tallinna (kõnnirobtile ja niisama vaheldus). Seega see oligi mõnus headaega üritus kuni jällenägemiseni.
    Siin Tallinnas olles olengi sisustanud oma tegemisi kõnnirobotil käimisega, kodus prandal mati peal võimlemisega ning jällegi arvui taga tööd ja muid asju. Kodus (venna juures) on lahe teleka ees võimelda... saab samal ajal suurelt ekraanilt midagi taustas vaadata/kuulata. Telekas on suur sest kui Märt läks poodi 37''-st ostma siis koju tuli ta 52''-ga, kuna sellel oli tolli hind kõige odavam :)... muidugi ta kaupleb ka nagu "juut" :).
    Olen käinud ka paar korda merel jahtlaevaga (tegelik nimetus kuunar) sõitmas. See 70 aastane vanadaam Kajsamoor on tõesti uhke täiendus Eesti laevastikule. Uudistest selle kohta saab lugeda siit ja kodulehekülg on www.kajsamoor.eu. Tõeliselt lahe elamus ja soovitan kõigile kellel vähegi mahti on, küll aga võtke igaks juhuks midagi sooja kaasa, kuna meri on veel külm ja ka ilusa ilmaga võib vee peal jahe hakata.
    Nädalavahetuseti olen niisama sõpradega õhtuti chillinud. Kord tegime ka pokkeri õhtu, kus kaotasin veidi venna raha :). Aaa... Saku suurhallis käisime ka seda poliitika teemalist etendust vaatamas. Seal oli mul toolil uus seljatugi ja veitsa vales asendis, nii et lõpuks oli selg ja kael kanged, kuid muidu oli täitsa ok.
    Kodus olles veel niipalju edusammudest, et voodi lähen täiesti iseseisvalt ja riidest saan lahti ka iseseisvalt. Maas matil olles tõstan tagumiku matilt täitsa õhku, mitte ei lohista enam. See tähenab, et kere juba veits kangem ja ei veni enam nii palju.
    Nüüd mul enam rohkem meelde ei tule. Homme lähen Haapsallu tagasi, kuid tahan hakata nädalavahetusiti kodus käima. Pikk palatielu on muidu päris väsitav ja tüütu.
    Tahaks juba meeletult trenni. Ja püüan siis ikka blogi tihedamini täita.
    Tervitused kõigile. ROCK-ON!


  • 22.04.2010 - elu HNRK's
    12.04.2010 Tervis on juba täitsa hea. Täna avastasin midagi uut. Nimelt selili võimlemislaual lamades saan kätega koogu andes end külili keerata (seda tuleb muidugi veel palju treenida) ja sealt käte abiga istuma. See tähendab, et kere lihased on juba nii tugevad, et kui õlgadega üle külje keeran, siis tõmban puusad järele. Niisiis võib julgelt öelda, et jõudu rohkem kui kuu tagasi ja haigus enam mind nii ei nõrgesta.
    Kui ilm lubab käime õhtuti väljas. Siin mere ääres on väga ilus. Teine variant on muidugi minna lähedal oleva hotelli restorani, võtta klaas veini ning nautida päikese loojangut soojas :). Väljas käimine on ka trenni mõttes hea, sest käed saavad juba väga väikeste kallakute ning krobelise pinna peal korralikult trenni.
    Pärast õhtust jalutuskäiku tuleb vaimne töö ehk pokkeri mäng :). Ja kui kõigest sellest kõht tühjaks läheb, siis ei jää muud üle kui peab pitsat tellima :).
    Muidu trennis läheb täitsa hästi. Mõned päevad tegin katset kui palju jõuan teha (kui päeval olin väsinud siis pingutasin ja tegin edasi ning õhtul treenisin veel) ja see lõppes sellega, et neljandal päevad ei olnud enam energiat. Kuid pool päeva puhkust ja lebotamist ning järgmine päev jälle tegusi täis. Tasapisi harjutan ja õpin ka siirdumisi tooli ja toolist võimlemislauale, mis on ka tulnud peaaegu iseseisvalt välja (keegi on pidanud ikka igaks juhuks turvama).
    Eile mind trenni ega kusagile tegevustesse ei lubatud, kuna mul oli palavik (ca 38 kraadi). Ei teagi täpselt millest see oli kuna muid nähtusi ei olnud ja enestunne oli täiesti hea. Tänaseks on temperatuur juba normaalne, nii et tundub, et see oli mingi ühepäevane pseudo palavik. Täna pean ka veel rahulikult võtma, kuid homme jälle mõõdukalt tegutsema.


  • 11.04.2010
    Käisin täna väljas "jalutamas". Viimati käisin õues sügisel Magtaleena haiglas olles, mis oli vist ca pool aastat tagasi, kui välja arvata toast autosse minek ja vastupidi :). Nautisime isa, Ljuba ja väikevennaga promenaadil päikeselist ilma.
    Haapsallu tulles oli mul ikka veel tugev köha, mis tegi nõrgaks ning väsitas. Sellegipoolest oli siia tulek õige otsus, sest saan siin rohkem liigutada ja kopsud puhtamaks kui kodus minimaalselt liigutades. Praegu on ikka veel köha, kuid palju vähem ning ei väsi enam nii palju.
    Raske on öelda kui palju on keretüvi tugevnenud, kuna haiguse mõjul olen veel nõrgem ja vastupidavus väiksem, kuid tunne on hea ja olen ikka juskui tugevam. Kindlasti on tugevnenud käed ja ülakeha. Katsetasin isegi toolist võimlemislauale siirdumist, mis isegi enamvähem õnnestus.
    Homme jälle uue hooga ja juba tugevamana kui eelmine näda :)


  • Tallinnas ja tagasi Haapsalusse - 6.04.2010
    Olen nüüd omadega jälle Haapsalus taastusravil. Poolteist nädalat tagasi jäin haieks - just pärast kõnniroboti programmi. Tahtsin veel tööjuurest läbi käia ja kolleegidega aega veeta, blogi kirjtada, väljas käia ja juba nädal aega tagasi Haapsalusse tulla, kuid tervis vedas alt. Mul lõi korraliku palaviku üheks päevaks üles ja ülejäänud nädal (tegelt kuni tänaseni) köhisin end oimetuks. Tekkis kuidagi selline köha ja röga, et enamus energiast ja ajast läkski selle peale. Siin taasumas olles läheb asi paremaks. Arst muidugi kuulas kopse ja tegi väga haput nägu ning saatis kopsupilti tegema. Sealt selgus, et mul oli kopsupõletik olnud. Vahva, et siis seda hiljem teada sain :).
    Kõnnirobiti programm oli väga hea. Sain loomuliku käimismustrit harjutada ning puusade tunnetust juurde. Üleüldse püsti olemine ning selles asendis liigutamine, on väga mõnus.
    Praegu siin Haapsalus olles tugevnen jälle kuna haigus tegi mind nõrgaks. Sellegi poolest on mul näiteks käed tugevamad kui eelmine kord siit ära minnes.
    Uue hooga täiega edasi!


  • Esimest korda kodus
    Olen juba nädal aega venna juures kodus elanud. Päris vahva on tavakeskkonnas olla. Naudin pikka und ja kerget rutiinist eemal olemist (see vist ka põhjus miks ei ole suutnud nii pikka aega kirutada). Muidugi ei ole need päevad täiesti programmivabad. Käin üle päeva kõnnirobotil ja iga päev võimlen vähemalt 2,5 h. Alguses esimene nädal või pool sellest ei osanudki kohe midagi peale hakata. Proovisin end täiesti lõdvaks lasta ja puhata (pigem alateadlikult) kuid ka uni oli mõni öö nii kehva (higistamis hood öösiti), et olin päeval suht loid tahtsin puhata. Pool nädalat tundsingi end üpris väsinuna. Võibolla oli ka asi kohanemises ja selles, et polnud veel seda päeva rütmi kätte saanud. Kuid võib öelda, et esialgne kohanemine läks libedamat kui arvasin. Seda muidugi suuresti tänu emale ja ka vennale, isale ning kõigile sõpradele.
    Ema aitab mind päevaste tegemiste juures ning kahjuks ise veel paljuga hakkama ei saa. Ilma temata peaks kas hooldaja palkama vms. Ei usu, et talle see lihtne on enamus päevast minu järele vaadata (teeb ta ju samal ajal ka tööd) - nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Lihtsalt aitäh jääb väga hädiseks sellisel juhul.
    Viimane öö sain Haapsalus väga kehvasti magada (ca 2-3 h). Sellegipoolest tahtsin teha täis treeningpäeva. Kodu poole sõites sain ka teada, et Kristi ja osad sõbrad tulevad külla ning üritasin autos magada, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Niisiis olin õhtul, kui külalised olid, täiesti väinud.
    Mõni päev pärast sisse kolimist ostsime ka igasugu võimlemispalle ja mati ning Märdi elutuba on nüüd osaliselt aeroobika saal :). Seal saan siis nii omapäi kui ka kellegi abiga mõnusalt pikalt võimelda. Paar päeva tagasi tuli ka Grete (Kristi õde) Tallinnasse praktikale (ta õpib füsioteraapiat) ning ma kasutan teada kohe lahkesti ära, et ta mul võimelda aitaks :). Aaa... muidugi Maidu elab ka siin ning ka teda kasutame ära ja on suureks abiks minu tõstmisel. Tasapisi olen leidnud ja kohandan omale päevase rütmi, et saaks jälle korralikult trenni teha.
    Nädalavahetusel käisin ka Heiki sünnipäeval (Märt ja Tarvo viisid), kus oli väga lahe jälle paljusid sõpru omas keskkonnas näha ja muidugi pidu oli ka vahva :). Kauaks ma siiski ei jäänud ja koju jõudsin ma ühes tükis, mida kahjuks ei saa öelda ratastooli kohta... üks käepide jäi kadunuks :). Aaa... südant käisime ka uurimas ja see täitsa korras. Bakterist pole jälgegi, nii et koormust võib nii palju anda kui füüsiliselt kannatan. Kõnnirobitil käimine on ka lihtsam ja mitte nii väsitav kui algul arvasin. Palju tuleb tööd teha mõttega ja korralik tunnetus kätte saada. Viis korda veel käia ja siis 29ndal Haapsalusse tagasi.


  • 2 märts 2010
    See meeletu higistamine muutub tasapisi paremaks. Mõni öö ja/või päev ikka tilgun ja samas mõikord olen ka juba nagu normaalne inimene :).
    Mida rohkem ma koju minemise peale mõtlen - või pigem Haapsalust minekut - seda enam see mulle meeldib. Mind köidab pigem vaheldus ja võimalus teha trenni oma rütmi järgi. Trenni võiks isegi rohkem teha - eriti nüüd kui saan öösiti paremini magada. Haiglas on ikka kõik söögid, trennid ja muud protseduurid kohaliku rütmi järgi ning alati need ajad ei sobi mulle. Kuna nii palju rahvast ja suur süsteem, siis ei saa ka kõiki protseduure ideaalseks ajaks; treningsaal on liiga lühikest aega lahti jne :).
    Kätte on ka jõudnud aeg kus pean tegelema tõsisemalt enese motivatsiooniga (halleluuja Southwestern :)). Tahaksin, et asjad liiguksid palju kiiremini kui nad seda teevad. Tundub nagu teeksin midagi valesti, ei tee piisavalt või jätan midagi tegemata. Näen siin haiglas igasugu erinevate hoiakutega inimesi ja kuigi pea-aegu kõik noored "kaelakad" ja "seljakad" teevad usinasti trenni, siis nende hoiak ja mentaliteet on erinev: on selliseid (üle aasta vigastanud), kes oma jutuga võivad moti täiesti maha tõmmata ja selliseid kes on innustatud ja positiivsed. Igatahes tuleb jääda endale kindlaks ja ajada oma asja.
    Trenni ja muu arengu seisukohalt on ikka vaikselt parem. Hääl on tugevam, käed kosuvad ja samuti ka kerelihased. Reite peale on ka tundlikust tulnud... katsudes on tihti tunda õrna survet ja surinat. Võimlemismatil istudes saan ka end liigutada külgedele ette ja taha (käte abiga muidugi:)).
    Pühapäeval viidi siin üks vanem inimene valge lina all välja. Eks elu käib ikka oma rada.
    Muidu on kõik hästi: trenni, higi ja nalja. Siin ka veidi positiivset meeleolukirjeldajat: hiire video
    Täiega edasi!


  • 24 veb 2010
    PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS KÕIGILE!
    Selline oli minu eelmise nädala algus:
    16.02. 2010 öösel jälle higi laus voolas - see segas veidi magamist. Tooli minnes tekib ikka külmahigi. Ajasin iseseisvalt habet (teist korda juba tegelikult). Füsios käisin suksu peal, väntasin ratast (käsitsi ja mootoriga), olin seisulaual, venitasime jalgu ja tegime käte-sõrmede harjutusi. Jalgadesse (reiest päkani) tekkis varahommikul ülitugev surin... justkui kuuma tunne ja kestab õhtuni välja. Tegime ka vastlakukleid - moosiga ja puha :).
    17.02.2010 magasin hästi ja ärkasin ainult mõned korrad üles. midagi on eilse ja tänasega muutunud - energiat on rohkem ja jõudu ka. tegime Anna-Liisaga (andekas ja võimekas praktikant) tasakaalu ja jõu teste... on näha konkreetseid edussamme.
    Nagu mainisin muutus midagi eelmise nädala alguses. Mu meel ja mõistus on justkui selgem ning suudan rohkem pingutada (endast välja pigstada). Päevad on ikka suht ühesugused 3-4 h trenni pluss muu tegevus. Täna ja eile olid poolikud päevad ja imelik oli kohe olla kui teine pool päevast trenni ei saanud teha.
    Järgmise nädala lõpus (5 või 6 märts) lähen Tallinna ja võtan soovitusliku puhkuse haiglast. Esimene kord pärast õnnetust kojub minna on veidi hirmutav... pole eri mööblit ja lahendusi ning ei tea kuidas täpselt toime tulen. Muidugi pole mul kahtlustki, et hakkama saab. Tasapisi olen juba harjunud kojumineku mõttega ja see on isegi meeldima hakanud - saan pikalt magada, veidi rohkem seltsielu (kui keegi külla ikka tuleb). Kasutan ka Tallinnas olekut võimalusena minna kõnnirobotile. Pärast seda tagasi Haapsalusse (olen tln-s ca 2-3 nädalat).


  • sulest välja pigistatud - 15.02.2010
    Pole jälle ammu kirjutanud. Eelmine nädal olin õhtuti päris väsinud. Ei ole alates kolmapäevast hakanud õhtuti välja tulema. Päevad ikka möödusid korralikult trenni tehes. Siia tuli üks uus praktikant. Ta teeb minust oma koolitöö vms ja sellega seoses igasuguseid mõõtmisi - liikuvus, jõud, tasakaal jne. Sellega seoses avastasin, et suudan võimlemislaua serval istudes hida tasakaalu ilma käteta ja osutada ka väikest vastupanu... kerelihased tugevnevad. Praegu tundubki selline periood, kus tuleb lihtsalt teha trenni ja oodata lihaste jõudlse suurenemist - muidugi tuleb paralleelselt stimuleerida ja tööd teha ka nende lihastega, mis hetkel aktiivsed ei ole. Veider nähtus, mis on tekkinud: külmahigi ja niisama higi... imelikul kombel on see peamiselt paremal kehapoolel :). Aaa... sain ka uue rallika. See liigub märkimisväärselt paremini aga ka seljatugi on madalam ja keha hoida raskem. Pole nii kaua kirjutanud kuna olen õhtuti väsinud ja mõte ei jookse väga.


  • Kolmas nädal - 30.01.2010
    Eelmine nädalavaetus möödus vahvalt. Laupäeval käisid Märt ja Kai külas. Hängisime niisama ja vaatasime filmi. Nemad viskasid vooditesse pikali ja mina olin toolis kuni ühel hetkel avastan, et neil õlemal silmad kinni :)... igav film oli vist. Pühapäeval käisid külas isa, Märt ja Viki - sõime pitsat :).
    See nädal oli ok. Nagu ikka möödusid päevad trenni tehes. Tavalisel päeval on mul kaks füüsilist - füsioteraapia ja liikumisravi - lisaks sellele tegevusteraapia ja teen iseseisvalt 1-2h muud trenni (kätele, jalgadele, keretüvile) ja muud "vidinad".
    Olin kaks päeva nii väsinud, et läksin pärast tegevusi, ca 5 paiku voodisse ja õhtul enam välja ei tulnud - see-eest järgmine päev oli energiat. Muidu ronin õhtul ca 7 paiku ikka voodist välja ja suhtlen ka teiste kohalikega. Meil on kujunenud õhtui "koosolekud", kus räägime niisama juttu ja "parandame maailma" :). Üks õhtu tellisime ka pitsat.
    See nädal on olnud ka muutusi. Jõuan vaikselt teha kõhu ja selja lihaseid. Keretüvi on hakanud päris korralikult tulitama... eriti hulluks läheb siis kui veel harlutusi teen. Seljalihaseid tunnen juba üpris konkreetselt ning kõhulihaseid tunnetan ka paremini... väga konkreetne surve või pinge käib kõhu alaosast läbi kui harjutusi teen. Veider on see, et käed on kuidagi nõrgaks jäänud. Tooli jõuan küll paremini lükata, kuid muidu on käsi harjumatult nõrk... lihas võib ka lihtsalt väsinud olla. Hea uudis on aga see, et ühe harjutuse käigus, kus pidin jalgu sirutama, tundis Ott jala lihases õrna pinget :).
    Õhtuti ja ka päva jooksul on tekkinud mul suurem söögiisu ja energiavajadus. Olen juba kõik ajajooksul kogunenud sokolaadid ja küpsised ära söönud :).
    Selle nädalaga võib rahule jääda, kuid on ikka veel palju asju, mida tahan paremini teha ja mida ei ole jõudnud korralikult teha. Päevad on liiga lühikesed.
    Järgmine nädal tuleb väga hea.


  • Teise nädala lõpp - 24.01.2010
    Päevad olid küllaltki väsitavad. Läksin enamasti hommikul ennem kümmet tooli ja sain pikali jällegi kella 4 või viie paiku - sinna vahele jäid muidugi igasugused tegevused.
    Seisulaual olen juba vabamalt ca 85...90 kraadi juures ca 30 kuni 40 min. Huvitav asi, mida tähele panin, et kui seisulaual püsti olles jalgu patsutada siis see stimuleerib hästi vereringet ja pea olek muutub kohe paremaks. Samamoodi tegi olemse seisulaual paremaks, kui Ott - liikumisravi spets - käskis keha ühelt küljelt teisele kanda - tunnetada kuidas keha raskus kandub ühelt jalalt teisele. Muidugi unstasin ära, et mind jälgitakse, et ma ära ei minestaks ja kohe kui ma silmad kinni panin, et visualiseerida kõndimst, kargas Krete püsti ja tegi häält... ehmatas vist veidi :).
    Üks uus asi mida ma proovisin oli rodeo. Pandi sadulasse, mis rahulikul liikus eri suundadesse ja ma pidin siis tasakaalu hoidma.
    Nädala lõpu poole tuli ka lõpuks normaalne uni. Aa... ja mind kaaluti. Olen nüüd 77 kg raske - ennem õnnetust olin ca 83...85 kg. Nädal oli muidu töine ja trenni tähe all... sain ka esimese lihase närvivalu kätte, millest nüüd püüan lahti saada :).
    Järgmine nädal tuleb supper :).


  • Teise nädala algus – 19.01.2010
    Uni oli täna kuidagi kehv. Ärkasin öösel mitu korda üles ja naaber norskas, nii et ma ei jäänud kohe ka magama. Tegime füsios täna jalgadele ja veidi ka kehatüvile. Suht mõõdukalt võtsime kuna ajalisel lihtsalt ei jõudnud - tegevusteraapia tuli peale. Seal proovisime täna iseseisvat riietumist ja sõrmeharjutusi. Pärast pikka pusimist sain lõpuks särgi iseseisvalt selga ja seljast ära. Kehatüvi lihaseid tuleb hoolega treenida, kuna kummardamine ja muidu kallutamine on probleem. Pärast lõunat olid veel osokeriit ja elektriravi.
    Seevastu eile olin üle 2h füsios. Jällegi tegime palju kerele, nii et see pärast tulitas – veri justkui kees. Ja nagu ka eelnevad päevad, käisin jalgadega väntamas… mootor ajas pedaale ja jalgu ringi :), kuid see aitab hästi jalgu stimuleerida. See oli produktiivne päev.
    Aaaa… reedel proovisime ka seisulauda. Minu ja ka Krete – minu füsioterapeud – üllatuseks jõudsime ca 80o-ni.
    Nädavahetusel nägin üle tüki aja nüüd juba 9 kuust väikevenda, kui isa, Ljuba ja tema ema külas käisid. Pühapäeval käisid ka Piits ja Präänik, kuid piitsa õnneks ei saanud :). Ka mu kallis kolleeg Katrin käis oma mehega Tõnisega läbi.
    See nädal tuleb hea ja väsitav :)


  • Esimene nädal Haapsalus - 16.01.2010
    Eelmise sissekande lõpus ütlesin, et olen väsinud aga õnnelik. Järgmine päev -neljapäev- tundsin, et olin end liiga ära väsitanud. Mu arst luges muidugi sõnad peale, et ma end üle ei pingutaks. Kuid eks ma õpingi oma piire jällegi tundma, kuna tahe ja vaim on tugevamad kui organism. Seega ei tahtnud ma ka neljapäeval vabalt võtta... mõõdukalt pigem - kuid õhtuks olin nii väsinud, et pärast õhtusööki -ca 19.00- ei viitsinud enam kellegiga suhelda ja jäin vaikselt voodis filmi saatel magama. Reedel aga olin jälle värske poiss ja sain rohkem pingutada - päeval sain 15ks minutiks voodisse puhkama ja siis jälle töösse. Seekoord olin aga juba targem ja tegin väikseid puhkuseid ning tunnetasin oma füüsilist väsimust paremini. Ka uni on oluline, et öösel end välja puhkaks. Nüüd laupäeval aga jälle energiatase ok päev hea. Pean aga ikka ja jälle omale meelde tuletama, et mu paranemine on pigem maraton kui sprint - eks võtan siis asja mõistusega :)
    Päevastest tegevustest niipalju, et päevas on ca 4 protseduuri. Iga päev on füsioteraapia ja üllejäänud tegevused on varieeruvalt kas tegevusteraapia, elektriravi labakätele või -jalgadele, osokeriit vms ehk labakäte ja -jalgade soojendamine, massaaž, psühholoogi külastus kord nädalas. Nende tegevuste vahel sõidan ratastooliga, treenin käsi, või loen veidi raamatut. Järgmine nädal tuleb mul õnneks üks füsio päevas juurde - liikumisteraapia nime all.
    Palat on mul hea. Kahene palat merele vaatega ja ranna promenaad jookseb akna alt läbi... suvel näeb ehk nappides riietes ilusaid inimesi :). Palatikaaslane ka hea - rahulik vanem mees, kes eriti ei norska :).
    Iga päevaga tuleb mul jõudu juurde ja oskan premini energiat jagada.


  • Tagasi Haapsalus - 13.01.2010
    Lõpuks ometi sain karantiini palatist välja ja uuesti liikuma. Nimelt lõppes mul eelmise nädala neljapäeval endokardiidi ravi ja ühtlasi ka karantiin. Juba järgmisel päeval teatati, et saan 12ndal Haapsallu - kiired otsused või mis. Olin kokku mustamäe haiglas 75 päeva... ju vaadati, et see ilus number ja nüüd võib minema saata :). Sisuliselt kogu selle aja olin voodis, mistõttu tekkis mõningaid lisa tüsistusi - proovi nii kaua ainult voodis pikali olla ilma, et laiskust ei tekiks :). Tegelt tänu sellele ja pikale palaviku perioodile süvenes mul ka lamatis sabakondi peal. See läks nii hulluks, et tuli väike op teha. Ja üllatus, üllatus seda tegi Kristi sõbranna - ta venitas tagumiku pealt tervet nahka probleemsele kohale... tegi pepu pringimaks :). Seetõttu ei ole ma tohtinud selja peal lamada ja kuna külili olles on väga raske kirjutada polegi ma nii pikka aega blogisse sissekannet teinud. Lubasin onu Endelile, et kirjutan tihedamini... eks teen nüüd siis algust :).
    Eile jõudsin Haapsallu ja käisin ka kohe füsios. Seal pigem kontrollisime liikuvust... paljud lihased on nõrgemaks jäänud ja jalad spastilisemad. Seega tuleb lihtsalt rohkem vaeva näha. Muidugi loeti sõnad peale, et üle ei pingutaks.
    Täna sain juba ka trenni teha. Üli mõnus on jälle liigutada. Nüüd õhtul olen väsinud aga õnnelik :)



  • Veidi veel - 3.12.2009
    Olen ikka veel siinsamas, juhul kui keegi on muretsema hakanud :). Ikka veel karantiinis, kuid nüüd on kõik haiglad siis... ehhee kõik on vaikselt oma palatis :). Sain arstilt eriloa ainult mõnele lähedasele inimesele... seega kõik kes sooviksid külastada, siis igasugused soovid ja tervitused on teretulnud ka siin blogis - need aitavad mulle väga hästi kaasa - Suur tänu kõigile!
    Eelmine kord mainisin, et tehti hulk uuringuid, teada saamaks kus on bakteri kolle. Niisiis... see on ühe südame klapi peal. Ei ole just parim koht, kuid täitsa ravitav. Kunagi mindi sellise asjaga kohe noa alla, kuid praegu saadakse sellest enamasti ka antibiootikumi raviga lahti. Arstid on muidugi "hirmujutte" rääkinud sellest missugseid tüsistusi see kolle võib endaga kaasa tuua, kuid see on ikka nii, et räägitakse võimalikud ohud ära, et klient (patsient :)) oleks teadlik. Kõik läheb aga sujuvalt ja ravi mõjub. Ravi kestab aga 4-6 nädalat plus siis veel mu puhtaks tunnistamine.
    Enesetunne ja muidu olemine on mul aga aina paremad. Palavikku ei ole, energiat on rohkem ja saan/tohin kätele ja ülakehale raskustega trenni teha... jeee - nii et kõik liigub paremuse poole :)


  • 9 päeva eelmisest blogist - 29.11.2009
    Pole ammu kirjutanud või mis!
    Mõtlesin, et hakkaks erakuks... eeh vist mitte :). Tegelt usun, et suudan oma kirjutamise vaegust välja vabandada küll. Tahtsin juba rõõmu-uudist kuulutada laupäeval, et sain reedel teada MRSA teise nahalt võetud testide tulemuse - see oli negatiivne... jeee. Verest ei võetud proove kuna ja tsiteerin: "Kui esimene külv oli negatiivne siis on seda ka teine" - jusiis vere puhul on nii. Muidugi sain teada, et uute nõuete kohaselt tuleb ka kolmas test teha, mis tähendab veel vähemalt ühte nädalat karantiinis.
    Kõik oli ok kuni laupäeva (21.nov) lõunani. Pärast lõunat keerasin külili ja veidi jahe oli. Mis seal ikka, ennemgi jahe olnud. Käisid ka korraks külmavärinad. Õhtusöögi ajal käis ka Märt külas, ega siis polnud ma just kõige paremas vormis. Õhtul 10-ne ajal mõõdeti mul temperatuuriks 39,6 kraadi. Järgmine päev oli ema sünnipäev ja ei olnud üldse meeldiv teha sellist sünnipäevakingitust - "Palju õnne kallis ema, mul oli hommikul 40 palavik".
    Igatahes olin ma jälle palavikulaine otsa sattunud. Esmaspäeval kui arstid jälle tööle tulid hakati uurima millest siis see palavik. Kolm päeva hiljem... ehhhhee Siim sul on MRSA veres! Kuna nüüd jõuti järeldusele, et selle bakteri kolle asub organismis (see bakter pesitseb peamiselt ainult teatud kohtades: nahk, haavandid, suu, kopsud, süda) siis asuti igsugu uuringuid tegema - muidugi tehti seda ka ennem kuid lahjemalt. Nüüd saadeti mind kompuuteruuringule (sõitsin suurest rõngas raamiga paar korda läbi, mis uuris mu sisikonda), neelasin sondi hingetoru kaudu ja neelasin sondi söögitoru kaudu - päris ebamugav oli :). Mingisugused vastused saan ehk järgmise nädala alguses. Mõtlema paneb nüüd aga see kui kaua ma veel siin karantiinis (haiglas) olen, kuna arst ütles, et selle ravi võib päris pikk olla ja ka pärast ravi minu "puhtaks tunnistamine" võtab aega... hmm kas keegi julgeb aega pakkuda?.
    Vahepeal kui mul tasapisi parem hakkas kasutas muidugi Piits oma juhust ja käis torkimas. Kihvt oli see kui ta lihtsalt massaaži tegi ja kui ta niisama varbaid mudis ja varvaste vahelt küünega kõditas, mida oli nii ehedalt tunda... jeee :). Muidugi oli ta jällegi kella 22-ni ja veidi kauem.
    Nüüd muideks juba parem - kaks päeva ei ole palavikku olnud ja energia taastub. Vennas tõi ka Haapsalust mu oma lusika, milllega san ise süüa, raskused treenimiseks jms harjutuste tegemiseks.
    Ehk vabandasin välja miks ma pole kirjutanud ;)


  • 4 nädalat - 20.11.2009
    Nüüd mõne päeva pärast (esmaspäeval) möödub 4 nädalat sellest kui mind saadeti Haapsalu taastusravist haiglaravile. Sellest nüüd täpselt 3 nädalat olen olnud mustamäe haiglas ja vist ca 2,5 nädalat karantiinis. Olen noppinud siit ja sealt 3 erinevat bakterit, kuid MRSA oli see millega tuli kõige rohkem maadelda ja miks ma karantiinis olen. Nüüd positiivne uudis on see, et antud bakteri esimesed proovid olid kõik negatiivsed ja eile võeti teine ports külve, mille tulemused saab tõenäoliselt järgmise nädala alguses. Kui kõik on ok, siis saan karantiinist välja, misjärel nad vaatavad, et ma ka muudest võimalikest põletikest prii oleks, kuna nende vängete spets antibiootikumidega viidi paigast ära mu mikroflora.
    Kuid muidu enesetunne ok ja püüan aega kasulikult sisustada.

    Nüüd selle tüütu jutu kõrvale räägin ka "Piitsast ja Präänikust"
    Piits ja Präänik käivad mul külas nii tihti kui saavad. Nad muidugi ei pruugi samal ajal läbi tulla, kuid vahel juhtub sedagi.
    Piits alias ema on niiöelda tough love, kes külla tulles võtab kaasa hambatikud (või on need juba ennatikult siia varunud). Seejärel võtab ta ühe neist tikkudest, otsib üles sõrme otsas, küünest paar millimeetrit eemal, selle kõige valusama punkti ja hakkab vajutama (miinimum 20 sek)... ja nii kõik sõrmed ja varbad lisaks neil on ka teisi valupunkte, mis ta läbi käib. Valu on nii suur, et tahaks midagi/kedagi leevendama seda ehk Präänikut. Paraku on ainult vahel nad koos, seega tihti pean endaga ise hakkama saama. Kõike seda teeb Piits aga armaastusest ja sooviga minda aidata.
    Präänik alias Kristi on loogiliselt nö sweet love. Ta tuleb külla, silitab lihtsalt mul kätt, teeb musi, kallistab, aitab trenni teha ja ronib ka voodisse kaissu :). Nüüd ideaalne on kui Präänik on koos Piitsaga minu juures, sest - ärge saage valesti aru, ka Piits kallistab ja teeb musi - kui piinamiseks läheb on Präänik väga efektiivne ja hoiab kõike hellalt tasakaalus... lisaks saan ma temalt teistsugust musi :). Kuna ta alati Piitsaga koos siia ei satu, siis saan temalt eraldi olles lisa toosi "magusat". Paraku nagu kõige hea ja paremaga on ka siin see lugu, et seda ei saa liiga palju ja tihti olla, seega käib Präänik mulle Tartust külas.
    Lõpuks võibki öelda, et mõlema eesmärk on sama, kuid lähenemisviis erinev ja kokku moodustavad nad suurepärase duo.


  • Ikka veel karantiinis
    Palavik on nüüd juba all. Vahel on veidi üle 37 ja tihti pole üldse palavikku. Eile ja täna on mult "miljon" proovi võetud, et siis näha kas soovimatuid baktereid järel ka... loodetavasti jätsid nende antibiootikumid ka mõned kasulikud bakterid ellu. Muidugi karantiinist saab välja alles siis kui on kaks negatiivset vastust - homme vist päris välja ei saa või mis :). Auslalt öeldes päris ära tüütab see, et mind (üktaspuha mida siin toas) puudutada saab ainult kummikinnastega rääkimata võimatutest kallidest ja musidest Kristi poolt. Sellegi poolest tuju on täiesti ok, kuna tean et varsti saan välja ja see kõigest vahepeatus siin. Enegiat on juba päris palju ja söögiisu ka korralik - olen siin õhtuti lisaks söönud kanakoiba, pitsat, kodust kartuliputru kotletidega... nii et paremini kui mõni kodus :). Muidugi meeletut puudust tunnen ka trennist, kuid eks sedagi jõuan varsti südamest teha. Senikaua aga puhtalt mõtteharjutuste kallal ja ka mõningad sõrmede/käte harjutused.